Millest mõtlevad ratturid tuimalt trennikilomeetreid kokku kerides maanteel? Kuidas keegi…. Ehk analüüsib oma treeningkompuutri näite, äriplaane või heitleb maailmavaluga? Kas aga tohibki mõtetel nii oma tuult minna lasta? Minumeelest on oluline keskenduda, eriti meie liikluses, ümbruses toimuvale. Eks neid asju ja hetki oleks palju millest rääkida ja räägitaksegi. Näiteks ratturite foorumis.
Ise aga kuhjasin ükspäev vähemalt ühe liiklussituatsiooni üheks, loodetavasti loetavaks teemaks. Nimelt siis see konkreetne olukord, kus autod mööduvad eesliikuvast ratturist. Jah, piirdun ainsusega, sest kombinatsioonide arv, mida kirjeldama peaks ei saaks kunagi valmis. Niisiis:
- Valimatult-korralikud. Eesliikuva ratturi järele jõudes lülitavad sisse vasaku suuna, reastuvad vastasuunavööndisse, mööduvad, lülitavad sisse parema suuna, lõpetavad manöövri. Nagu oleks H1-st mööda sõitnud. Nende jaoks ei ole ilmselt vahet, kas peale tema ja ratturi läheduses veel üldse liiklejaid oligi.
- Ela-ise-ja-lase-tesitel-elada tüübid. Natuke sarnased eelmisega, kuid nemad tõmbavad ainult nii suure kaare kui parasjagu mugav tundub ja suunda ei vaevu üldiselt näitama. Ei pea paljuks hoogu vajadusel ka maha võtta.
- Siin-on-minu-sõidurada tüübid. Nüüd läheb asi ohtlikumaks. Tundub et osad on seisukohal, et vastutuleva auto ja päripidi liikuva ratturi vahele peavad nemad oma reas oma kiirusega igal juhul ära mahtuma. Rattur justkui poleks teel. Ilmselt peaks ratturid nende meelest kodus olema.
- Kõige-parem-rattur-on-surnud-rattur. Eesliikuvast ratturist sõidetakse mööda alati maks kiirusel ja max lähedalt. Lähen siin seda teed et kirjeldan enda nähtu Tartus. Päri suunas 2 rada. Õhtune aeg, ainult mina ja TEISES reas liikuv auto. Järsku möödub ta minust nappide sentimeetrite kaugusel esimese rea paremas servas, ning seejärel võtab TEISE ritta tagasi. Olen tänulik talle selle eest, et tõi mind maa peale ja ma annan endale aru, et sellised inimesed on meie liikluses päriselt olemas, mitte liialdatud juttudes või meid mittepuudutavates uudistes.
- Kui arvate, et enam hullemaks minna ei saa, siis taibukamad muidugi teavad – saab küll. Joodikud-armunud-narkouimas-terviserikkega-jne tüübid, kes ei jaga ega näe mitte midagi ümber toimuvast. Viimased pole küll teab mis ratturite spetsiifiline teema aga puudutab neidki. Näiteks selline: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-peterburi-maanteel-hukkus-raskes-avariis-jalgrattur.d?id=66264388. Tüüp pidas juhtunut rohkem ebaõnneks kui oma süüks.
Mis ühest või teisest arvata, jätsin targu kommenteerimata, lihtsalt liigitasin nad ära. Kuhu kuulud autojuhina sina?
Indrekublog 
“möödasõit kaherattalisest” on saanud 3 vastust
Kasutan sõitmiseks mõlemat, nii ratast kui autot. Kui olen kaherattalise seljas, tean, mis tunne on, kui rekka sõidab paari sentimeetri kauguselt mööda ning hirm poeb naha vahele. Samas olen alati tänulik kui keegi natukenegi kaugemale hoiab. Sama jooksmas käimisega maanteel: kui autojuht hoiab minust kaugemale, on väiksem võimalus, et ma saan tema auto alla jäänud kivi või mis iganes (on juhtunud).
Ise autojuhina olen see “valimatult korralik”. Tõsi, veendun alati, et saan mööda minna, ning ei takista sellega teisi. Kui võimalik, reastun teise ritta. Selleks on oma põhjus: nimelt on olnud juhtumeid, kus maanteel sõidavad pühapäevaratturid (nagu mina:D) kes autot nähes vingerdama hakkasid ja üks ette keeras. Kui ma poleks kaugemale reastunud, võinuks õnnetus juhtuda. Samuti olen näinud inimesi, kes lihtsalt sõidavadki maanteel nii nagu jumal juhatab: võib-olla on purjus ka ning seega vingerdab. Autojuhina on mul kergem reastuda kaugemale ning hiljem lihtsalt peeglist kontrollida, et püsti jäi. Võib ju kõlada, et ma sõidan mööda nagu teisest autost või midagi, ent tihtilugu on see lihtsalt kergem ja turvalisem. Pealegi möödasõit on siiski manööver ja selle tegemiseks peab veenduma, et oleks ohutu. “valimatuks” end ei pea, korralikuks küll.
Samas on juhtunud, et olen ratturist lähedalt mööda sõitnud. Mitte nii, et ta saab mulle katusele ronida vms, ent on juhtunud. Põhjuseks, et ma ei näe teda. On inimesi,kes arvavad, et kui nad riietavad end rohelisse / musta / valgesse / sinisesse, siis on okei sõitma minna. Ei, ei ole. Ei näinud enne ühte rohelisse riietatud jalgratturit, kui olin temast meetri kaugusel. Oled jalgrattur ja tahad maanteed kasutada, pane endale tuled, viled ja võimalikult neoonsed riided – saab vähemalt kaugemalt juba aru.
valimatult korralikud ei olnud juhuslikult mul esimesena kirjeldatud. nendele läheb minu kõige suurem tunnustus. paraku on neid jällegi kõige vähem. 😦
[…] just ühest blogist autojuhtidest jalgratturi silme läbi ning mõte hakkas töötama. Tegelikult olen ma ammu tahtnud […]