tuur de ruuž. Hõredad postitused räägivad enese eest – sel aastal ainult põnevamad ja võimsamad üritused. Rõuge maastikuratta velotuur on seda kahtlemata. Registreerumisel hakkas silma, et osalemisele saab värvi lisada moodustades mees-, nais- või segapaare, mille igaühe kohta eraldi arvestust peetakse. Vaatamata sellele, et enamus sõitis ikkagi soolona, said Indrekud oma koostoimetamise soovi korraldajale ka esitatud.
Paarilise liigne tagasihoidlikkus maksis aga mõlemile kätte. Pidas teine ennast samuti tagaotsas tiksujaks, kelle põhieesmärk oleks tuur elusa ja tervena läbida. Kohe esimesel kõige lühemal sõidul aga oli selge, et Indrek on hoopis kõvema jalaga mees ja hakkab minu tõttu oma tulemuses palju kaotama. Samal sõidul juba mõtlesin, et kas peaks korraldajale lahutuse sisse andma? Aga see siin pole mingi kiriku või kooseluseaduse paaripanek, mille juba järgmisel sammul võid kaduva teed saata. Siin tuleb lubatust lõpuni kinni pidada.
Kõige rängemini avaldus vahe raputavatel juurika või põllulõikudel. Seal jäin kohe pikalt maha. Indrek pidi palju ootama. Kiiremal ja kõvemal pinnasel suutsin aga tema jutu kohaselt tal hinge tempoga kinni võtta. Selle jutu juures peab silmas pidama et mees oli ikka liigselt tagasihoidlik.
Teine päev sisendas rahutust loomulikult veelgi. Tempo kõva, rada raske, Indrek minu taga kinni. Heitlesime nägudega, kes tuttavad juba teistest maratonidest. Mingil hetkel poetas Indrek oma keemiavarudest elustamisvahendeid. Minu jaoks oli nende sõitudega kõik valesti, mis minu arusaamade järgi rattamaraton olema peaks. Üks neist seesama, et keemiat pole vaja. Seekord, et mitte ikalduda, tuli minna ka selle libedale teele, koosolemise nimel 🙂
Enne lõppu juhtus aga Indrekul tehniline aps, kett viskas ennast laiali. St lüli oli vahelt purunenud. See oli see koht, kus ühe õnnetus pakkus teisele tröösti, st kogu ikaldumine ei jäänud ainult minu taha. Hilisem vaatlus näitas, et ketiparandus võttis aega umbes 8 minutit. Mõnedki paarid ja soolod kohutasid mööda. Suurem osa siiski üsna alguses, kui kaotasin ühe joogipudelitest ja seetõttu peatuse tegin.
Õhtul söömas ja saunas oli enesetunne siiski hea, ja võib viimasele päevale rahulikult vastu minna, seda enam et see olemuselt palju paremini mulle sobib. Õhtul aga puhkama minnes näitas ennast väsimus raskemast küljest ja hommik oli sama tark kui õhtu. Kõige õigem oli mitte startida. Nüüd sai Indrek tunda sama, mis mina ketipurunemise ajal. Temal oli nüüd võimalus vabas vees oma võimete kohaselt vajutada, saab vähemalt ühe korraliku Rõuge etapi!
Kokkuvõtvalt paar olulist asja: ära mine kõvadele üritustele maailma avastama, kas ikka teen ära, ja neetud nainerid teevad vanale 26 tollile veeremisega kuivalt ära. Tegelikult tuli seoses katkestamise otsusega veel palju muud peast läbi lasta aga see on igaühe oma peas arutamise mitte blogimise teema.
Indrekublog 