I Jõgeva Rattaralli

Olgu ette öeldud, et järgnev pole lugemiseks neile, kellele korralik eestlaslik vingumine ei meeldi. Aga nagu Tartu Suusamaratoni järgselt, siit ta tuleb ja vinguviiul käima!

Kohe, kui ma kunagi ammusel aal plaani Jõgeval toimuvast rattarallist kuulsin oli selge, ükskõik mis üritus sinna ka ei lange, Jõgevale peab minema! Rattaralli vooredel, ojaa, seda peab saama!

Ühe olulise asja olen hiljaaegu, viimaste ürituste pealt tean öelda, ära õppinud. Minusugused sammalhabeme masinaklassi tegijad peavad minema lihtsalt sõitma, mitte panema. Ja ime küll, enesetunne on parem, spordikeemiat pole vaja ja seejuures – tulemused on paremad! Jõgeva Rattaralli jutu sees tõestan seda veel.

Raudteest paremale poole jääv Jõgeva pole viimasel 30 aastal kuigi muutunud. Või siiski, mõni maja on rohkem lagunenud, mõni pood ja ettevõtmine ja asutus suletud, mõni aed rohtunud. Minu jaoks on see siiski vana tuttav Jõgeva. Tarts sättis auto mumeelest täitsa hea koha peale. Päras sekeldusi stardikodinate otsimisel (jah, neid ei olnud lihtne leida, sest pisike laud oli ümbritsetud itsitavate tibidega ja jagatav kola polnud nähtav), tuli välja et olime 3x sealt juba mööda käinud. Kui olime kolad kätte saanud ja seal jagatud kodarahelkuritest tekitatud pimestusest üle saanud, ilmus välja mingi rohevest, kes teatas meile seoses parkimisega tehtud ebaõnnestunud valikutest ja soovitas tungivalt see mujale toimetada. Kus krt nad enne olid? Märkide just üle pingutatud ei oldud. Siiski leidsime veel sobivama koha vana hokiväljaku kõrval (ojaa, hoki on kunagi siinne kaubamärk olnud).

Stardis ei mingit ootusärevust. Sättisin ennast eelmise aasta Võru Rattalallilt tuttava Pille Preegel selja taha, temaga peaks saama sobivat tempot koos hoida küll. Aega ju üle 3 tunni. Aga kus sa sellega! Kõiksemees meie sammahabeme masinaklass kaasa arvatud kujutas ette et suudab Jõeäärte, Pütade ja kelle kõigega tuules püsida ja andis vastutuules sellist krdi valu et ma ei saa valetada kui väidan, et jäin viimase 3 ratturi hulka. Aga nagu öeldud, mind see ei morjendanud. Lihtsalt raske on mõista, mis krdi pärast peab ennast kohe alguses pildituks punnima. Ja läks nagu stsenaarium ette nägi, Jõgeva-Kuremaa teel juba esimesed seljad, pundihakatised ees ja näost rohelised.

Edasi toimus ülehindajate ja alahindajate ühinemised ja pereheitmised. Poole maa peal oli selge et grupid on paigas, pole tagant ohustajaid ja püüda pole ka kedagi. Siiski jäi painama, kas künklikul osal tõesti Pille jaksab meestega koos ühte tempot vajutada, sest just neis osades mäletan oli tal raskem. Aga vahepeal läks asi nii, et tiksusime ära ühest pakistani pundist Märt Jõekääruga Viljandist. Vahetasime kohti, tema tundus olevat tegija vastutuules ja tõusul, minu eelis oli kiiretel lõikudel. Varsti oli silmapiiril taas üks punt, veidi suurem. Lähenesid väga vaevaliselt, aga kuna oli juba teine kuremaa ring, siis teadsin, kus neile järgi võtma hakata ja nii olin mina ees ja Märt järel neil Palamusel sabas. Müstiline kui aegane see punt siin kiirel lõigul oli. Märt oli ilmselgelt väga rahul et järgi saime. Võtsime puhkust ja olukorra kontrolli alla olekut kinnitas seegi, et Pille oli nüüd kinni püütud. Varsti ühe suurema tõusu tipus tegi ta väga raju etteaste ja vajutas tagaratta tõusu peal korraks ringi, mis meeste seas tõelist elevust tekitas. Kõige rajumal, Palamusele eelneval tõusul aga oli selge, et tal on tõsiseid raskusi sellises osas pundis püsimisega, proovisin talle veel hoogu juurde lükata ja ootasin üleval järgi. Tundus toibuvat ja vajutasime edasi. Peale Palamust vaatan selja taha, tühi maa, kõik tagumised silmapiiri taha pudenenud. Mis juhtus? Millal juhtus?

Kõige suurem BMI, kõige karvasem jalg ja ainuke helkur gruppi vedamas

Igatahes oli selle pundi liikumisrütm suht veider minu jaoks – kiiretel lõikudel kus saaks tegelikult aega võita, käis tõeline vedelemine. Paar kilomeetrit enne Palamuset oli pundi ees, hoidsin tempot tagasi nii 130 pulss, vaatan taha – kogu punt mingi 100m kaugusel! Hei mehed millega tegelesite? Samas tõusudel aeti ennast sadulast üles ja vajutati niiet näod rohelised. Ahjaa, vahepeal sai nähtud lühikese maa omi ja selle loo ainsamad kiidusõnad lähevadki neile, eks ilma igasuguse ettevalmistuseta olid oma Maximast ostetud 50kg ratastega siia sõitma tulnud. Kes käe kõrval kes kuidas. Aga ühe sellesama tõusu peal magasin maha hetke, kui Märt oli veel 2 meest kaasa võtt ja pundil nii enne lõppu eest libisenud. See on ehk koht mida ma sõidu jooksul tehtud otsustest ainukesena kahetsen.

Peale Palamust kukkus minu kõrval tulist kurja vanduma Bruno Lippur. Raja ainukeses joogipunktis oli mingi isehakanud vürst-valitseja, kes keelas jookide igasuguse ulatamise ja olevat sõnu peale lugenud et keegi seal midagi segi ei ajaks. Niipalju kui mina nägin, oli laud nagu näituseks kaetud ja püsis puutumata. Mis selle mõte oli, huvitav palju jooki kodu tagasi veeti? Pakun et suurem osa. Igatahes kargas mul pähe et Bruno on janusse kõngemas ja pakkusin talle oma teist pudelit mis oli ikka veel peaaegu täis. Bruno pidi imestusest kraavi sõitma, et kuidas saab veel nii palju järgi olla. Seletasin et nii ongi, et mida aeg edasi seda vähem janunen rajal. Tema arvates oli see veider, sest suure kerega mehed ikka vajavad pigem just rohkem vett. Aus mees oli vähemalt.

Novot ja nii me kodu poole tiksusime kui minu ees hakkas lõpuosaks ettevalmistusi tegema Piret Lauk Kalevi Rattakoolist tõmmates välja imettegevad keemiaampullid. Igaühe oma asi aga see et tühja kesta Palamuse – Kuremaa tee äärde viskas, häiris väga. Samas olin eemal ja ei hakanud läbi hingeldamise moraaliga tegelema. Niipalju panin peas valmis et finishis kiidan teda tubli sõidu eest aga keegi võiks ta keti ära õlitada ja oma taara võiks ikka prügikastini jakasata tassida. Kadus teine finishis kuhugi ära, aga loodan ikka et Kalevi Rattakool harib oma tublis tegijaid ka suhtumise osas.

Igatahes tulemus suhteliselt ootuspärane, enesetunne hea ja kapsasupp samuti. Kuulis söögi ajal valjuhäälditest mingist loosist aga kes mida ja kuidas ei saanudki pihta. Tartsiga leidsime et areneda veel üritusel on, seega saab see heast sõidust edasi liikuda ainult aina paremaks! Järgmisel aastal kindlasti jälle!

Pilte:

http://www.sportfoto.ee/et/?gallery_id=563