Oli põhjust küllaga põdemiseks: Viljandis lõputu ikaldus, stabiilselt kesised tulemused siinsetel radadel ja päris purakas õhukuumus. Seega tuli omas tempos matkama minna, mida toetas tagumine stardikoht ja harvakasutatavad viitstardid. Kusjuures stardikohaga mingi trikk ikkagi oli, sest minu number oli väiksem, kui mõnelgi minust Viljandis varem lõpetanul. Jäägu see korraldaja südametunnistusele.
Aga-aga, matka ei tulnud! Minu valitud pulsivahemik lubas täiesti normaalse kiirusega kulgemist ja kuni poole maani oli täiesti selge, et sama rõõmsalt saab lõpuni tulistada. Ilma lisageelide ja imejookideta. Siinne rada tõi esile uue probleemi, õigemini selle, mis viljandis jõuetuse varju jäi – kui kiiretel kruusateedel suutsin võrreldes teistega head tempot teha, siis tehnilistel lõikudel pidin jälle järgi andma. Peale üht pikemat kruusapaugutamist tuli seljatagant üks tüüp välja, ilmselt oli kenasti pikalt tuules istunud ja tunnustas ka: Küll sa alles jaksad kruusal vajutada, isegi tuules raske ja paljudele ülejõu käiv püsida. Lohutasin et kohe tulevad künkad ja siis on tema hiilgehetk. Peapõhjus – liigne kehakaal. Enne lõppu tundsin, küll teises vormis aga ikkagi tundsin, ära Võru Rattarallilt tuttava Pille, pakkusin tuulevarju, võttis selle vist isegi vastu aga peagi andis karmi korralduse mul oma teed minna. Enesetunne lubas ikka veel vajutada.
Peale poolt maad muutus rahvas üldse kuidagi rahulikumaks ja jutukamaks ja viskas nalja. Arutasime näiteks, et selliste radade tarvis oleks püsivat ketiõlitust vaja, sest juba peale esimest kolmandiku kriuksusid need kõigil. Et rajal väga igav ei oleks tiksuda, oli kaitsevägi organiseerinud maskeeritud sõdurid võsade äärde luurama mingite õppuste raames. Väga huvitav vaheldus. Vatsu marssis ka mingi tosinkond või rohkemgi vanderselli siinseid matkaradu nautima. Ja ei olnud kitsid sõitjaid innustama.
Aga et kõik nüüd nii päieseline ei oleks siis mainiks üle selle ketiprobleemi, millega omakorda kaasnes ka käiguvahetuse ikaldused ja kõige rängemalt muidugi spetsiaalsel kiirenduskilomeetril, kus suutsin keti lausa maha ajada. Ja kui nüüd päris aus olla, sai korra kummuli ka käidud, ikka sellises kohas kus teiste arvates see võimatu on 🙂
Aga hea enesetunne oli keres, kohti 200 tk parem kui viljandis! Ja huvitav oleks teada, mitu karboniit-keberniit-nainerit seljataha sai jäetud. Häbenetagu!
- Minu kulgemine: http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/7jirhpap7a5pq9mk
- Pilte tublidelt vabatahtlikelt fotograafidelt. Väga häid pilte!: http://grimsun.eu/SEC_2013_tallinn/, http://grimsun.eu/SEC_2013_tallinn_1/.
Indrekublog 