Tasapisi hakkab selline kogemus tulema, et tean juba suhteliselt hästi tulemusi ette ja mitte ainult enda vaid ka mõne teise. Seekordne ennustus oli veidi kurva alatooniga aga mis teha. Viimaste sõnade järel peaks ka küsimärk olema, sest tõesti, mis teha et vorm langustrendi ei jätkaks?
Kui Rakke sai läbitud enneolematult hästi tolle raja kohta siis Otekal oli oodata pigem seda, et hea minek on kõigil ja rohkelt on neid kel veel parem minek kui minul. Samas muidugi, lootsin siiski.
Hommik oli kahtlaselt prognooside vastaselt jahe, päris julmalt oli kohal pikka varrukat ja isegi püksisäärt. Ise teadisn end pigem üle kuumenevat ja riietusin õhemalt, nagu keset suve ikka. Oodata oli veidi jahe, kuid see kaob peale liikuma hakkamist kohe. Niipalju siiski, et jätsin traksid siiski peale ja buffi kiivri alla 2-kordselt. Viga! Ka see lahendus oli liiga soe. Jälle targem. Aga oi millist valu hakati pedaalidele andma kohe algusest! kiirused olid julmad (max kiirus gps järgi 64 kmh?!?!), püüdsin kõigest väest oma verstapostidega vähemalt silmsidet hoida. Aga mitte kauaks. Nainerid, fredid ja karboniit-keberniid libisesid ikka tasapisi eest, pulss kippus liiga kõrgeks ja tuli järele anda. Ja mitte vähe, sest enne lõpuosa hakkas ka veel kõhu pistma. Iga hingetõmme nagu keegi surgiks oraga kõhus. No kaua sa nii punnitad?
Poole maa peal, Harimäe TP-s vist jõudis Andris järele, võidukas ilme näol, noh mis siis viga on? Ütleme nii, et korras ei tundunud midagi peale ilusate tüdrukite TP-des olevat! Ei mingit mõnu. Hoidsin natuke aega veel Andrise tuuules, kuid laskumistel, nagu möödunud aasta TRM-l kadus oma naineriga temagi kiirelt eest. Koht 100 võrra kehvem kui olla võinuks. Näis kauaks veel jonni jagub saurusteaegse 26″ rattaga maratonidel tiksuda. Kindlasti järgmisel, Elva etapil. Aga seni? Kuidas turgutada vormi?
Indrekublog 