Tsitaat tsitaadist:
Talvitumiseks, mis kestab novembrist märtsi-aprillini, valib ta kõrvalise paiga: tiheda kuusenoorendiku, tuulemurru paksus laanes, üksiku rabasaare.
Suuri loomi murravad nad üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda.
Niisiis sai seekordne liikumsharrastuste hooaeg lükatud kaugele ja võetud asja rahulikult. Ükskord aga saab aeg täis ja nii tundus, et oleks mõistlik üks prooviüritus enne suurt ja püha tartu suusamaratoni ära teha. Aga kogu see suusa värk kõige nende peenete määrdenikerdamiste ja nüridate trennidaga ei ole just palju motivatsiooni süstinud. See tuli lihtsalt ära teha. Olid mõned märgid mis manitsesid ettevaatusele – klassika saabas (kes soovib omale rossi x8 nr 43 saapaid?), mis täpselt aasta tagasi siin oma esimese sõidu tegi oli kanna katki hõõrunud ja nii tuli peale minna vabatehnika saapaga, mis on jalas parem ja paksu plaasterdusega. Üldiselt võistlustele ei minda kunagi uusi asju proovima aga pääsu polnud. Klassika sõidu nõmedama poole – pidamisega panin ka puusse. Värsket lund tuli ikka väga mehiselt ja nii kakkus kliister lahtist lund suusa alla kinni. Aga need väiksed asja veel ei hoia lolle tagasi.
Stardigrupp oli sügaval taga nagu minusugusele suusahärjale kohane. Mingit üllatust ei olnud oodata, teada rada ja teada ka see et eesti võistlustele tüüpiliselt sõidetakse stardis kohe punasesse ja pasunasse ja kuhu iganes. Nii ellu jääda üritades sai enamvähem massiga kaasa õõtsutud. Katkisi keppe ja külili käimisi oli selle sõidufaasi kohta veidi palju. Oli nii palju et ise ka aegajalt tundsin õla-kepi-suusa ja mis tunnet.
Mõned kilomeetrid tiksutud tunnen parempoolses jäljes sõites et kepp vajub läbi raja. Ei pööranud tähelepanu – värskel rajal ikka juhtub. Aga kui see juba mitmes kord käis siis viskasin pilgu peale ja mis ma näen. Kepp otsast täiesti terav, st kulp läinud! Tänan kallid kaasvõitlejad-suuskadel tallujad. Kogenematusest ei osanud kohe seisukohta võtta. Mõtlesin et ehk pakutakse raja ääres kuskil. Aga ei, TPni oli veel palju minna. Nühin tuimalt ühe käe abil edasi. Ei oska hästi, pole harjutanud. Tunnen kuidas hoog järjest alla käib. Vasak äär läheb järjest massiivsemalt mööda. Üks tuttav Teine. Lehvitavad, naeratavad.
Siis tuli radade lahknemine. Vasakule 40 km distants, paremale 20. Keerasin vasakule. Mõned meetrid sõitnud, jõudis kohale, et tegelikult on ju minu sõit läbi. teadsin, et lühikese maa TP pole kaugel ja sättisin sammud tagasi, et lühikesele rajale keerata. Nägin et Raivo lähenes ka, mõistis mu plaane, nägu tõmbus lõbusaks, ja ütles et keerame nüüd numbrid seljas ringi ja läheme ära koju. Kahekesi ikka lõbusam katkestada. Tema tiksus sõidu lühikest rada mööda lõpuni, mina parkisin ennast TPsse maha, aitasin sõitjaid joota ja sööta, tegime lumememme, parandasime sõidurada ja nautisime talveilma. See oli tõesti kaunis. Tore oli ka vaadata sõitjaid kõrvalt. Selge et täna oligi üks loto-pidamise-libisemise ja suusatehnika võidusõit. Kel valikutega vedas, sel oli hea sõit. Mõnigi käratas, et ärge laske suuski määrida at-s. Minumeelest on narr kedagi teist süüdistada. Ilm oligi selline et see oli tõenäoliselt läbikukutud määrdeloto.
Vahepeal aga ei saanud mõtteid sellelt, mismoodi ma motiveerin ennast tartu maratonile sõitma? Ma ei kahetse midagi, see sõidu läbikukkumine jättis mind täiesti külmaks. Halb märk.
Indrekublog 