Kokkuvõte kohe algusesse ära. Ei pea need aega raiskama, keda see ei huvita – rallikrossiradade võistlussarjade muudatused on nagu haldusreform – need olid vajalikud aga ilmselt saanuks ka paremini.
Mõned päevad tagasi imbus Facebooki veidi seda infot, millest rallihuvilistele oli juba natuke varem ka räägitud. Kõigepealt siis sellest, mida varem räägiti.
Rallikrossi radadel toimuvatel rahvaspordi võistlustel on samadel radadel võistlusi korraldavad jõud (Tarvastu Karikas, Piiroja Karikas ja Võrumaa karikasarjad) plaaninud üheskoos muudatusi: tuleb üle kõigi sarjade võistlusarvestus, tulevad monorehvid ja sigullimeestele (kahjuks seni mitte naistele) ühtsed tehnilised tingimused.
Tuli teade kahe viimase kohta.
Rehvireeglid. Või võiks isegi öelda, et üks reegel. Kasutada saab kõigis neis sarjades kindlat rehimudelit (suverehve 2 mudelit ja talverehve 1 mudel) kindla edasimüüja kaupa. Kuna sõnum põhimõtteliselt nii napp oligi, siis saab võtta selle vabaduse, et oletada ise. Vajaduse rehvireegleid karmistada on tinginud ilmselt sõitjad ise. Senised juhendid lubasid suverehvide puhul kasutada praktiliselt kõiki tänavalegaalseid rehve, va võistlusspordiks mõelduid. Ja muidugi ilmus ikka välja tegelasi, kes vedasid krt teab kuskohast välja tänavarehve, mille omadused, muster jms oli ikka üle piiri. Kuna raske oli kohtunikel vaielda ja jaurata sellises olukorras, siis ilmselt just seetõttu nüüdsest ka selline piirav otsus. Kusjuures EAL rahvaprindi ja rahvaralli tingimused läksid sama probleemi lahendama risti vastupidi – lubati kasutama hakata ka võistlusrehve. Kuna krossirajad ei saa sellist rajalõhkumist lubada, on ette kirjutatud kitsas whitelist põhimõte ka arusaadav.
Kes sebis juba varakult omale sellised kuulsad Hakkepelittad, peab need nüüd siin sarjades kuuri alla jätma
Esialgne tagasiside võistlejatelt oli ka aimatav: miks nii järsk piirang, miks ei ole antud üleminekuks rohkem aega (mõni mees oli just hiljuti ostnud talvehooajaks rehvid juba valmis) ja miks mängitakse see ühe rehvimüüja kasuks. Pidavat olema ennekuulmatu, kuid minuteada vähemal Eesti meistrivõistluste sarjas on rehvivalik samuti ühe edasimüüjaga piiratud. Seega, midagi päris uut ei ole. Mõned ähvardavad sellisel kujul asjast loobuda aga eks tibusid loetakse sügisel. Järgmisel.
Sigullide surm. Seni on olnud suht traditsiooniks siin maailmanurgas, et nõukaaegsed masinad saavad omaette arvestusklassi. Seda nii traditsioonide kui ka tehnilise võimekuse pärast. Kolm sarja pidid oma senised tingimused neile masinatele kuidagi ühtlustama ja tekkiski selline kompromisslahendus. Võib ju vaielda, kas sigullid peaks 100% ehedad olema või võivad ka muid vigureid kasutada. Näiteks mingi karburaatorite teema veeretamine – kui juba nõutakse algset sisselaske kollektorit, no las siis mehed ehitavad sinna ette kasvõi sissepritseid… ühele sobib, teisele mitte.
Kurdetakse, et eheda siksi sarja enam pole. Ma pakun, et ei hakkagi olema. Aeg on ümber saamas. Vähemalt 30 aastat vana plekk, mis juba tehasest tulles roostetas, ei ole enam selline, et sinna peale enam väga palju uusi masinaid rallitamiseks ehitataks. Lihtsalt aeg on käes. Selline julge ennustus.
LADAdega mässamine on vahva. Kuid kui kaua veel kestavad ja kas on ka uusi tulijaid?
Kõigi nende tuliste teemade varju jäi aga sportlik küsimus, kuidas hakkab käima nüüd panemine arvestuses, mis töötab üle kõigi kolme sarja? Kes seda asja koordineerib, infi jagab ja otsuseid langetab? Uuendused on ikka põnevad 🙂
