Kui ei tea kuskohast alustada ja kuhu jutuga sihtida, siis on blogimisel alati see eelis, et see võibki muuhulgas olla ka niisama tulistamise koht.
Kõigepealt siis Ilmatsalu jäärada. Rida entusiaste on püüdlikult Ilmatsalu järvele raja korraldanud. See ei tähenda sugugi ainult selle ootamist, et millal külm oma töö teeb. Rajale tuleb mingi kuju anda, see tuleb puhas hoida, selle selisukorda jälgida, kohalikega koostööd teha ja mis kõige raskem – seda loomaaeda ohjeldada kes sinna kõik trügivad. Saan aru, miks pole sellised radu võimalik 24/7 lahti hoida – rada tahab kosumist, kohalikud mürast puhkamist ja keegi peaks ju kõik see aeg kohal olema. Ilmselt veelgi tegevusi. Seetõttu korraldatakse ajad ja võimalused millal seda huvilised kasutada saavad. Ma ei ole sugugi üllatunud, et lihtsalt on meie seas selliseid tõpraid, kes ei pea tööd ega vaeva millekski, käivad öösel sissepääsusid ja rada lõhkumas ja kohalikke häirimas. Arusaadav, et kõrvalseisjad võtavad kõike sõitjaid ühe mõõdupuuga ja nii ongi, et need kes koostöötahtes käivad korra järgi rada kasutamas, saavad ka vastava maine omale külge. Panen täiesti tuimalt need isehakanud laaberdajad varastega ühe pulga peale, ehk rottrahvas. See pole ainult muidugi selle raja korraldajate probleem, ilmselt on sama jama mujalgi. Sai see nüüd välja elatud. 
Mäletatavasti ei olnud eelmisest jäärajasõidust just kõige paremad elamused. Koht ülinigel, rada väga vastukarva ja auto nagu ei toiminud. Selliste kogemuste eelis on aga jällegi see, et saab jälle ainult paremaks minna. Nii vist juhtuski. Et ma taseme poolest ehk samal pulgal võrreldes eelmise sõiduga olin, polnud üllatav. Aga enesetunne palju parem. Mingil põhjusel, ilmselt ka natuke teiste kaasabil, hakkasin taipama mis värk on. Muidugi põhiline värk ehk puudus on see, et ei oska hästi sõita. Aga aga hakkas kohale jõudma nende rehvide toimimine – rehvi materjal, muster jms toimib väga hästi. Kui aga viia nüüd jääl asi sinna piirini kus lamell enam pidamist pakkuda ei suuda, peaks naastud appi tulema. Aga näe, ei tule. Nii nagu auto libisema lasta nii liugleb nagu uiskudel kuni pidamise jälle tagasi nikerdad. Siis oleks justkui jälle OK.
Veel üks tähelepanek (sesmõttes oli üritus üldse viljakas, et sai tarkust juurde). Vaatasin nii neid kes esimesi kordi rajal, kes natuke rohkem proovinud ja neid kes vanad jäärajahundid. Rallitamise juures on mitmeid hetki kus asjad on peas kinni. Esimene ongi ehk see “mis nüüd mina”, “teised vaatavad” jne valehäbi. Ja nii jäetakse elus asjad nautimata, mis ehk just ehk sinule elamust pakuks. Järgmine hetk ongi siis kui juba ollakse rajani jõudnud. Kõik on võõrad, näevad nii prod välja. Piisab veidi osalemisest ja nähekase kui sõbralik ja muhe on kogu seltskond tegelikult. Järgmine tõrge on rajal “pannes”. Selge, et piiride kompides käitub auto hoopis teistmoodi kui tavaolukordades. Tavaolukorras peaks olema sõidukiirus selline, et ei tekigi kunagi mingeid olukordi. Aga rajal peab pea ja need kehaosad, mis auto liigutamises osalevad, hoopis uut moodi käituma õppima. Et kui auto ajab külge ette või kipub minema sinna kus rada pole siis reeglina on abiks ikka gaasipedaal ja rool ning üldjuhul mitte pidur. Tavaliikluses peaks see tasakaal olema teistpidi. Niisama trennides sain ka sellest üle. Sõit libedal muutus palju lõbusamaks. Ja siis võistlusel järgmine asi peas kinni: ei taha ära rikkuda riske võttes oma aega (nagu oleks minusugusel midagi kaotada) ja nii kipub palju võimalikke sekundeid rajal kasutamata jääma. Kui oled need pidurid kõik lahti ühendanud (auto omi ära näpi), siis peaks võiduajamisel olema juba hoopis uus tase, meenuta enne kihutamiseelseid aegu 🙂
Postimehe galerii: http://tartu.postimees.ee/3480067/pildid-ilmatsalu-jarve-jaarajal-kihutasid-autod
Gregor Randla galerii: https://www.flickr.com/gp/134732933@N07/55ryu4
Indrekublog 