- «Kokkuvõttes läks neil kõigil hästi. Grupi kõige kiirem jooksja Moonika, kellel oli eesmärgiks joosta kolmest ja poolest tunnist kiiremini, kukkus 37. kilomeetril kokku vedeliku puudusest tingituna ning lõpetas pärast finišit tilgutite all,» rääkis Oblikas Vikerraadio stuudios.
«Mulle teeb rahulolu see, et ta ei andnud alla. Ta küll tegi väikese pausi, pärast seda, kui tal pilt n-ö tasku läks, aga ta siiski jooksis lõpuni, ja võib-olla küll kaotas mõne minuti sellest ajast, aga täitis oma eesmärgi, mille nimel ta oli kuus kuud pingutanud,» rääkis Oblikas.”
Allikas: Postimees - Tartu Linnamaratonil näen tuttavat mitte enam jooksmas vaid jalutamas, vigastuste ja valude kiuste ikka rajal jätkamas.
- Pärast sama maratoni loen Facebookis, kuidas tuttava tuttavad rajal hävisid ja pärast tilgutitega ennast tubli maratoonarina ellu jälle turgutasid. Järgmine aasta jälle, eksole?
Need kes kahtlustavad, et nendes ridades käib temast jutt, siis jah, just sinust käib jutt.
Kas teid ei pane kunagi mõtlema, mis paganama vägi see on, mis ajab inimesi juba ilmselges terviseprobleemis ennast ikka lõpuni tapmist ära vormistama? Miks on see rajalt maha astumine vastuvõetamatu? Kas sellistel puhkudel saab siin liikumise ja tervise vahele üldse mingit märki panna? Kõige õigem oleks siin kommenteerima muidugi mõni inimkäitumise asjatundja. Kindlasti on ka sellekohaseid avaldusi internetis. Aga teen abitu katse probleem enda jaoks siin avalikult lahti kirjutada.
Mis on üldse need olukorrad, kus võib katkestamine kõne alla tulla?
- Vigastus – ilmselt kõige levinum jooksuüritustel. Väänatakse, rebestatakse ja mis veel igasugu lihaseid ja liigeseid. Loetelu oleks ilmselt päris pikk. Nagu alguse tsitaatidest näeme, ei ole see veel piisav põhjus. Lugupeetud jätkaja, kas on lootus, et see vigastus kaob edasi joostes? Vist mitte, eksole? Kas läheb hullemaks? Ilmselgelt.
- Väsimus. Eelnevalt treeningutega ülepingutamine, haigus, vale riietus, ehk veel midagi võib viia selleni, et mõistlike jõuvarudega enam lõpuni välja ei vea. Organism saab ilmselt korraliku ülekoormuse. Tulemuseks vist needsamad tilgutid?
- Vedelikupuudus. Seostatakse palju krampide tekkega, üldise halva enesetunde ja nõrkusega. Tulemuseks vist jälle needsamad tilgutid? Parandage mind, kui eksin. Veelkord – ma pole asjatundja.
- Tehnilised probleemid. Jooksjate puhul, ma ei tea, tossud lagunesid ära. Rohkem vist ratturite, suusatajate jms rida. Natuke neist tean. Kes on võimalikeks tehnilisteks ikaldusteks valmistunud, saavad ka jätkata. Kui parandada ei ole võimalik, siis ei jää muud üle, kui katkestada. Samas näeb rattamaratoni finishis ka ratas käekõrval või seljas tulijaid ikka.
- Tujutus ja tüdimus. Selletõttu oleks võinud seekordse TRMi isegi katkestada. No fun, mida ma siin teen? Ehk oleks mõistlik lihtsalt treeningreziimile üle minna?
Miks masosportlane ei katkesta?
- Massipsühhoos. Tahame või ei aga me kõik allume ilmselt mingil määral sellele. Kes sellele absoluutselt ei allu, ma pole kindel kas sellel katuse all kõik korras on. Ehk siis, kõik ju jooksevad, peame kaasa minema. Selleks oleme ju siia tulnud. Teised vigased ka ju ei katkesta!
- Hirm näida nõrgana. Ilmselt oleme oma peas ka selle vang, et iseendale läbikukkumise tunnistamine on loomuvastane. Seda enam, et otseselt blokeerivat takistust ei ole, on ainult raskused. Ja need on ületamiseks. Iga hinnaga!
- Ma suudan takistuste kiuste! Aga mida? Ennast rumalaks ja vigaseks teha.
- Viha. Me panime vaimu valmis. Kulutasime varustusele raha. Planeerisime päeva ära. Me ootasime head minekut. Ja nüüd jätta see mingi ignoreeritava probleemi pärast? Aga kas kaal on ikka paigas? Kõik see eelnev ühes otsas ja oma tervis teises otsas.
- Pole muud võimalust. Võtame näiteks Tartu kevadise jooksumaratoni. Ütleme et probleem tekib kuskil Elva metsade vahel. Kuhu probleemiga minna? Ikka finishisse, see ju kõige lähemal. Muide, nendel suurüritustel on nö laibaautod alati olemas. Et piinlik sinna sattuda? Selle tunde pärast lammutame ennast edasi!
- Veider, aga tavaelus või trenni tehes ju saame aru vigastuse dramaatilisusest, kui lõhume keret või satume tilguti alla. Me ei jätka ju?!?! Aga miks teeme võistlusel teisti?
Mis toimub kui me ei katkesta?
- Paremaks ei lähe. Pole mõeldav, et rebestunud või väändunud ihudetail kuskil ülejäänud rajaosal jälle endiseks muteerub. Ulmefilmides ehk annab midagi teha.
- Läheb ainult sitemaks. Jah, teadagi, peab sõnavaraga liialdama, et mõte õigemal tasemel kohale jõuaks. Igaüks, kaasa arvatud masosportlase litsentsi omanik saab aru, et vigastused ja probleemid saavad jätkates ainult süveneda. Jätketes teeme seda vabatahtlikult. Iseendaga.
- Meditsiinilise esmaabi statistika täiendamine. Olen aru saanud, et aja möödudes ei lähe pilt mitte paremaks (ehki tervise ja harrastussportlased võiks ju kogenenumad olla) vaid pigem hullemaks.
- Kõrvaltvaataja jaoks näime idioodina. Spordisõbrad kõrvalt, veel enam spordist kaugemal olevad inimesed saavad ainult kurvastada või naerda meie üle. Mõtleme ennast korraks piirete taha kaasa elama ja kujutame möödumas sandistunud elu eest lõpuni punnijat. Kas nüüd kodus arvuti taga seda tehes ei tundu see tobe?
Kui aga astume rajalt kõrvale?
- Ehk esimene kord on see veidi valus oma peas otsustada. Kuid adrenaliini langedes hakkab ratsionaalne mõtlemine jälle tööle ja tuju läheb heaks. Ei arva, vaid tean!
- Vigastus ei süvene. Või vähemalt senise intensiivsusega.
- Austusavaldus oma kerele. Ehk võiks suuta ka vanemas eas mõne sammu iseseisvalt teha?
- Inimesed mõistavad. Kui keegi ütleb teile “ma ei teinud seda rada lõpuni, sest oli halb ja kõik see oleks rõõmu asemel piinaks kujunenud”, siis saate isegi aru et tegu on aruka inimesega. Miks meie siis ei taha arukad olla?
Kas pole kummaline: tavaelus me endale haavadele soola ei kalla ja haiglasse sattuda ei taha. Isegi tõsiselt trennis olles. Aga niipea, kui oleme ametlikul spordiüritusel, käitume vastupidi.
Indrekublog 