Siis, kui ilmad veel suvised olid, sõitsid kaks keskealist, kiilanevat, pensionieelikust meest, lükrasse riietatuna Tartu lähedal kõrvalistel maanteedel. Nimetasid seda trenni tegemiseks. Ise olid valinud kõrvalteed just selleks, et saaks lobiseda rohkem kui pedaale sõtkuda. Muu maailmaparandamise hulgas oli juttu sellest, mis spordiüritused sel aastal plaanis on. Minul ammu teada plaan, et jooksuga enam ei üritagi tegeleda, jääb ainult rattasõit. Mingil hetkel käis aga läbi jutu ikkagi selline nimetus nagu Kõva Mehe Jooks.
Järgmine kaader, nagu juba arvata võib, ongi Kõva Mehe Jooksu stardis, kuskil Laagri lähistel Saunapunktis. Ilm on suvealguse moodi pakaseline, tuul ajab metallpiirded pikali, inimesed teevad tiigivett katsudes kramplikke nägusid. Minul on jookusürituse ettevalmistus millimeetri pealt teada. Null. Et kui ongi selline ikstriim siis olgu täiega.
Tuli sörkida, see oli selge. Sellise kehamassiga jooks pole hea mõte. Alguses kerge soojendav rada, maastikku ju siinkandis pole. Parimal juhul mõned kraavid, või kokkuveetud kõrgendused. Alguseks näiteks plastikust veemahutid. Siis kõigi suureks rõõmuks savine igas mõttes tiik. Kui korralikult soe sisse sörgitud, ei saa aru, mis temperatuuriga vesi on. Ei tundunud külm. Isegi veest väljudes tuule käes polnud külm. Edasi ikka jälle lagendiku, veidi ohakase põllu vahel. Nipet näpet veel kunstlikke hoo mahavõtjaid ja looduslikke mudakraave. Need olid korralikud. Küürakil mingi raudteeplatvormi alt läbi. Kuskil metsas olev ronimsvõrk võttis hoo maha, sest oodata järjekorras tuli üsna julmalt. Minu jõudlusklassis oli mehenimelisel jooksul väga kõrges kontsentratsioonis naisi. Muide, sai täidetud korraldajate nõuet, et rajal tuleb kaaslasi aidata, sai siis mõnda nii mudast sikutatud kui mõnda üle müüri lükatud. Siis aga järgnes pikem, üsna tühi ja tasane minek, mis enam takistusjooksu ikstriimi kuidagi ei meenutanud.
Lõpuosaks olid jäetud siis mudasroomamised ja torussukeldamised, mis videoülevaadetes kõige populaarsemad. Üldse jäi mulje, et vaatemängulisust on rohkem, kui osalejatel seiklust. Kui vahepeal kiskus rada igavaks ja nüridaks, siis lõpu osas püüti seda kompenseerida üsna kõrge ehitusploki seinaga. Riivis nahka korralikult.
Ausalt öelda ootasingi veidi raskemat, aga oma viga, ega ma ei jooksund ju ka. Saunapunkti sauna kahjuks ei saanud. Kas ma ka järgmine kord Värska GP rattamaratoni vahetaks Kõva Mehe Jooksu vastu? Mina ilmselt mitte. Aga põnevaid ettevõtmisi ja eneseületamsisi teistele soovin ikka.
Indrekublog 