Seni, kuni lihtsalt rattaga asja pärast sõita või tont teab mille pärast sõita, pole rattakummi teema üldse mingi teema. Sobib reeglina see, mis on rattal poest ostetuna juba all, uusi ostes loeb see, et kumm mahub rattale ja hind. Kes aga nüüd rattaga spordi moodi plaane peab, sellel hakkavad mängu tulema hoopis uued lisateemad. Ei teagi millest alustada.
Üldiselt saavad kõik aru, milleks rattal õhuga (jah, kasutatakse ka muid gaase) rehve täidetakse. Tasandab sõitu, tagab parema veeremise jne. Muidugi leiutajad ei maga ja on lahendusi ka õhuvabadeks rehvideks aga see ei ole vähemalt praegu veel meie teema. Et asi päris käest ära ei läheks, piirduks osaga rattarehvidest – maastikurehvidest.
Esteks võiks rehve jagada nende paigalduse ja toimivuse tehnoloogia järgi.
- Tavarehv – metallist rattapöia peal on rehv, reeglina on nende siseääred traadiga tugevdatud. Pöiale asetamisel pannakse sinna sisse ka sisekumm. Pealmist rehvi võiks ka mantliks nimetada. Rehvi väiksemal purunemisel võetakse siselohv jälle välja, vahetatakse ära, või parandatakse tekkinud auk või mis iganes vigastus. Lihtne, nagu varasemast sõiduautodelt mäletame. Plussiks hea hind, hea vastupidavus. Puuduseks suur kaal ja kesisem veerevus sportimise tasemel.
- Lohvivaba rehv (tubeless) – Sama lahendus nagu autodel nüüd harjunud oleme nägema. See rehv vajab selleks spetsiaalset õhukindlat pöida ja juba sinna paigaldatud ventiiliga. Lohvi sisse enam ei paigaldata. Plussiks kergem kaal, vähesema hõõrdumise tõttu parem veerevus. Kes ratta kallal vaeva väga näha ei taha, sellele on siin probleeme: rehv on küll ilma traatääriseta, kuid kõrgema pöiaserva tõttu on seda keerulisem raskem paigaldada. Vajab mitmeid lisavahendeid (spets lateksvedelik), et õhk sees üldse pidama jääks. Õhu sissesaamine on suur katsetamine ja meelitamine. Tihti ilma suure õhuvooluta kompressorita peale ei saagi. Tekib küsimus, mis siis sportlased rajal teevad kui rehv saab torkeaugu? On variante. Kui rehvi sisse lastud lateksvedelik toimib, võiks see väiksema torke kinni mätsida ise. Või kui sellest jääb väheks, siis võetakse tagataskust vahuballoonike, mis täidab rehvi nii auku ummistava vahu kui ka vajaliku õhurõhuga. Lisaks kasutavad paljud ka varianti, et tühejenud rehvi üks äär võetakse lahti, eemaldatakse pöialt ventiil, asetatatkse tavaline siselohv ja kumm peale tagasi. Nüüd on vaja kas väikest pumpa või miniballooni õhuga täitmiseks.
- Lohvivaba valmidusega (tubeless-ready) – Nagu nimest järeldada võib, oleks tegu nagu tavarehviga, mida saab ka lohvivabalt kasutada. Nii ja naa. Tegu on veiid hoopis omapärasema nähtusega. Reeglina on need kõigist eelnimetatutest kõige kergemad aga seega ka kõige õhemad ja torgetele vastuvõtlikumad. Kindluse mõttes on ohutum sõita koos siselohviga, kuid hea tulemuse saamiseks ja olles valmis riskima katkestamisega, siis tasub võimalusel lohvivabalt proovida. Paigaldamine lohviga nagu lohviga ikka, ja ilma lohvita nagu see eelmiste puhul kirjeldatud sai.
Kuna minul olid varasemalt tavarehvile mõeldud pöiad, siis kummideks paremaks minekuks just tubeless-ready’id koos siselohviga. Nüüd on võimalus kaustada lohvivaba sõitu, siis tuleb riskima hakata. Õnnetuste tarbeks võtan rajale lohvi ja täiteballooni kaasa.
Ventiilid. Maastikumaratonidel näeme peamiselt siis kaks tüüpi ventiile: ühed sellised nagu sõiduautodel ja teised sellised peenikesed teravama otsaga (presta). Samu ventiile kasutatakse ka maanteratastel pea kõigil. Igapäevase tavatarbimise juures on praktilisem kindlasti autoventiiliga rehvid-pöiad. Saab kumme ka juhuslikes kohtades täita kui vaja peaks olema. Selliste puhul aga tuleks tubeless teema ära unustada. Ma ei väida et see võimatu, vaid seda ei praktiseerita minuteada eriti. Mida aga maratonitulemustes ettepoole minna, seda rohkem näeb peenikest ventiili. Ma ise pakun, et peenem ventiil on sündinud just eelkõige maanterattast, kus pöiad on väga kitsad ja suured autoventiili augud teeks pöia sellest kohast väga nõrgaks. Lisaks tundub, et õhu sissevool pumpamisel on oluliselt parem, st avariiolukorras peaks mugavamalt ja kiiremini õhu sisse saama.
Muster. Tegelikult paneb mind alati veidi imestama, miks igapäevasõitudeks mõeldud tavaratastel on uuena poes all üüratu klotsimustriga rehvid. Nii suurte “nuppudega” rehve kasutatakse ka keeruliste oludega maratonidel üsna harva. Mina soovitan julgelt tavasõitudeks linnas ja ka isegi kruusal valida pigem siledamustriga või vähese ja väikse nupuga rehv. Sõit kergem ja kiirem!
Muidugist, Eesti rattamaratonide rajad ei olegi reeglina väga krõbeda mustri järele karjuvad. Seetõttu näeb ka sportimisel pigem siledamaid kumme kui karedaid. Siiski – kelle sõidutehnika ja rattavalitsemine pole väga kindlad, soovitaks eelistada haarduvust kiirusele. Talvel võib näha trennimas libedal teel mitmeid rattureid. Kuidas nemad hakkama saavad? Naeltega rehvid rattale on täiesti olemas! Kes talvel sõidab, soovitan!
Mõõdud. Kui ikka rehvinumbrite meeldejätmine tundub tarbetu ja tüütu, on siin targem usaldada müüjaid. Siiski, kui tahaks netist soodsalt tellida ja sobivad samasugused nagu varem all olnud, siis leiab täpsed numbrid alati rehvi pealt. Aga üldiselt iseloomustavad rehve ratta läbimõõt (põhimõõdud 26″, 27,5″ või 29″). Kui see paigas, siis peaks rehv rattale peale minema. Aga see on siiski osa tõde. Oluline teema on rehvi laius. Siin sõltuvalt eesmärkidest on asjad jälle vastupidi. Lihtsalt igapäevasõitudeks sobib pigem kitsas rehv (1.9 või 2.0 või midagi sellist), maastikumaratonidel aga eelistatakse pigem laiemaid, meie tingimustes kuni 2.25. NB! laia rehvi kasuks valimisel – Kui on kasutusel V-pidurid, ratta esihark või tagakahvel on erilisema ehitusega, ei pruugi lai rehv pädevalt ära mahtuda. Rehvi laiust silmas pidades tuleb ka siselohve valida.
Hinnad. Tavarehvide valik on igas poes olemas piisav, ka hindade poolest. Vali sobiva hinna ja kujuga välja. Sportimiseks mõeldud rehvide hinnad hakkavad mõistagi kiirelt üles ronima. Kusjuures tavakasutuseks need pigem ei kõlba, sest kuluvad ka kiiremini. Väga tippmudelid kisuvad hindadelt soodsate sõiduauto rehvide lähedale. Sama lugu naeltega talverehvidel.
See on minu pealiskaudne arusaam sportimisega seotud rattarehvidest, mitte mingisugune tõde. Tõde võid aidata selgitada märkuste ja paranduste tegemisega. Selle teemaga saab päris kaugemale süvitsi minna, omaette trükise saaks vist vabalt välja imeda. Aga loodetavasti andis põhisuunad kätte.
Indrekublog 