SEB 30. Tartu Jooksumaraton

Olin enne ja olen ka tagantjärgi nõus ühe mingis foorumis välja käidud mõttekilluga, et “jooksumaraton on Tartu Maratoni nelikürituse see osa, mis tuleb lihtsalt kuidagi ära kannatada”. Täpselt nii ennast kirja pandud saigi, et suusamaraton sai ju läbi häda tehtud aga rattaomad on ju mõlemad plaanis. Lähen tiksun selle jooksmise ka ära. Kuidagi. Pole mulle see jooksmine, ei siiski sörkimine, kunagi eriti istunud. Tundub et üks jalalihaste ja põlvede tapp lihtsalt. Sellepärast sai ju omal ajal sulgpalli reketki kapi otsa tolmu koguma jäetud. Ühesõnaga – teada oli millega tegu tuleb.

Nagu Tartu Maratoni üritustel kombeks (Rattaralli siiski v.a.), tuleb lahendada keerukad logistilised küsimused. Seekord sai siis nii, et ise autoga Elvasse, auto sinna parkalsse (kõigest 5€ eest…) jäetud ja sõpradega Otekale. Parklas ootamine ja Oteka kohapealne hetkeseis aga oli selline, et (jälle!!!) polnud mitte midagi selga panna. Täiesti külm oli. Aga siiski, nii nagu päike piiluma hakkas, viskas hea paraja õhusaooja. Ja üldse see ilmavärk oli superkuut jooksmiseks. Vähemalt mulle tundus väga paras.

Jooksuürituse puhul saab siiski ühe eelise välja tuua – ei ole tülikaid ratastega ega suuskade-keppidega trügimisi ega selle tõttu ohtlike olukordi. Start läkski selliselt rahulikult liikuma. Natuke aega sai massiga kaasa tiksutud sellises aeglases tempos. Hing aga ei andnud rahu, nii krt ei saa ju rallist sõita ja tuleb midagi tegema hakata. Otsustasin umbes asfaldiosa lõpus, et tõstan tempo selliseks mõnusalt mõõdukaks, vaatan mis muudatused see toob ja siis edasi. tegelikult tuleb siit välja see, et peale sai mindud täiesti plaanivabalt. Lisaks on jooksuüritusel tore see, et saab suht sama tempot teistega teha, kuulata vaadata ja sõna sekkagi öelda ilma, et see mingi tehniliselt ohtliku olukorra tekitaks. Mõned ikka ajasid seal tarka, et kogu jooks tuleb teha ühes sobivas tempos ja nii edasi ja tagasi. Mulle tundus see veits kahtlane, või õigemini päris hästi mittesobiv. Nii sai mõeldud et võiks selle osadeks ära jagada, et alguses rahulikult, siis tempot juurde, poole peal veel tempot üles ja enne lõppu maha.

Enne esimest joogipunkti tuli meelde veel üks tegemata, või õigemini poolikult tehud koduülesanne. Arvutasin välja enamvähem TP-de ajad nii, et kogu distants tuleks ajaga nii 2:15. Mis aga jäi tegemata, ei kirjutanud seda üles ega jätnud aegu meelde. Mis see esimese TP aeg oli numbrites ei mäleta, aga oli kerge shokk, sest peastarvutused näitasid et algusetempo on küll väga nadi olnud. Nüüd oli 2 varianti, kas leppida käest lastud tempoga ja tiksudagi nii lõpuni, või… krt enesetunne on ju norm ja võiks kasvõi pimesi aga siiski üritada.

Hoidsin nüüd sellist nii 140-50 pulsitempot ja see sobis hingamisega imehästi. Tekkis selline väga omane rütm ja pea hakkas jälle igasugu mõtteid keerutama. Näiteks see pundis jooks. Ei ole ju siin õhumass takistuseks ja et mis point on teiste rütmis joosta? Peaks ju panema enda väljarihitud ja harjutaud tempodes. Aga ei läinud palju aega mööda, kui peale teist TP (enne mida ka peale pikki analüüse ikka ühe geelipaki ka ära tühjendasin) laekus ette üks selline pika triibuga, ütleme hokikohtuniku särgis lühike sell, kes tegi sellist mõõdukat mõnusat tempot. Mõtlesin et mis ikka proovime järgi hoida ja midagi pole teha, pean oma sõnad tagasi võtma. Mitte et ma niivõrd aru oleks saanud aga tajusin, et mingi iva jäneste tagaajamises ikkagi on. Lihtsalt innustas väga hästi veel pingutama. tegelikult meenub, et enne seda kui ma talle sappa võtsin, siis enne ühte aeglasemat seltskonda pugesin sealt vahelt läbi ja kuulsin. Kuulsin seda et selja taga öeldi “pane-pane ära lase teda minema”. Tähendab mind ennast oli jupp aega taga aetud, sest paar nägu oli kuidagi juba tuttavad. Vot ja nüüd ise hokikohtuniku sabas sörkides (ma ei tihka siiani enda jooksmist jooksmiseks nimetada) jõudsi kuidagi kohale, et asi töötab küll. Samas oli ka kohe üks sebra-särgiga tüüp, kes samuti koguaeg jälgis et kes ja kus ja mis ja et jummala eest asi käest ära ei laguneks. Kolmandamas TPs rabasin kurki ohtra soolaga (see on täitsa uskumatu, kuidas sool sellises konditsioonis on hoopis teise maitsega), peale ainult vett, jõujoogid otsustasin lõpuosaks jätta ja ei taha palju vedelikku kõhtu loksuma võtta. Varasemast juba teada, kui vastik see on. Peale TP-d aga täiesti kaine ja vägagi ärkvel rongijuht ja vagunid jummala kadunud aga mingi ime läbi saime jälle kokku ja sõit Elva suunas jätkus päris rajus tempos. Andsin endale aru, et ma olin ju lubanud endale tempo lõpu poole maha võtta ja et ma lõpuni selle sabas ei jõua end kinni hoida. Peale neljandat TP-d lasingi hokikohtunikul hooga edasi minna, sest minu pulss hakkas juba liiga kõrgeid numbreid näitama. Järsku lendas kõrvale varasemast tuttav sebra, kohkunud näoga uuris ega ma hokikohtunikust midagi tea, et olla TPs käest asi läinud (jäi vist liiga kauaks maiustama). Näitasin et näe seal umbes 50m ees läheb, tee üks kobe lõik saad järele. Mõmises midagi ja hakkas vaikselt eest ära libisema. Kas sebra hokikohtuniku kätte sai, et tea. Lõppu oli nüüd jäänud ainult mõni kilomeeter. hakkasin tempot alla laskma, et pulssi maha saada. Kahjuks pidi hoos kõvasti maha lihvima, et pulss natukenegi reageeriks. Nüüd tilkus hulga neid mööda, kes enne rongist maha jäid. Jah, siia oleks pidanud ka endale midagi alles jätma, see oli kohtade mõttes võtmekoht ja lõpukilomeetritel kaotasin palju. Jalad olid muutunud väga valusateks, õnneks ei olnud hõõrumist, mida ma ehk kõige rohkem kartsin. Viimasel kilomeetril otsustasin siiski tempos mitte jalutamise peale minna ja läbi valu mõistliku tempoga ära punnida. Sel viimasel kilomeetril vaatan kella, ja ohimet – 2:15 paistis napilt löödav aeg olevat! Krt, ise väljamõeldud ja kodukääritatud taktika oli heaks kraamiks kerkinud! See innustas valule mitte enam suurt tähelepanu pöörama ja lõpp oligi sealsamas.

Tuli ära see mis vaja. Mitte et see mingi sportlik saavutus oleks olnud aga 2:15 oli minujaoks selline käibkah või tubli koolipoisi 3 tulemus. 2:30 mis poole maa arvutused lubasid, oleks läbikukkumiseks võinud pidada.

Koduteel mõtlesin veel, et täitsa sobiks nüüd rattaselga istuda ja jooksuspordiga rüvetatud jalalihased mõistlikusse konditsiooni viia aga olgu pealegi. vaadates tulemust, anname andeks.

http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/e1of0891v7fai42g