Et nüüd mitte muljet jätta nagu oleks mõneks ajaks igasugu spordi ja muud tegevused maha jäetud (jah sportlik vorm küll on kuhugi jäänud) siis väike tõestusmaterjal, et püss põõsas pole on väikse pildiseeria näol siin.
Niisiis said vanad aerobarid ägedamate Wingbaride vastu vahetatud. Müüja sõnul poleks vanad talad sobinud, kuna järjest uuematel autodel on omadus katuses osas järjest laiemaks minna. Ja velje mõõdud samuti, nagu talvekummide hinnaslitidel näha võis 😦
Igatahes olid nüüd koos kõik vajalik: katusetala, raamijalad, automudeli põhine kinnituskomplekt ja võtmekomplekt. Eelmistest raamidest oli hea mälestus jäänud eelkõige sellest, kui lihtne oli asju paigaldada ja kui lihtsalt ning töökindlalt need sinna kõik käisid. See oli ka peamine põhjus, miks margile truuks sai jäädud.
Kodinaid oli piisavalt palju selleks (vaatamata üüratule tarkusele ja nutikusele) kasutusjuhend lahti võtta. Ilma viimaseta oleks kinldasti paras piin olnud. Ja kahjuks peab tõdema, et asjad ei tundunud enam sugugi nii hästi toimivat ja lihtsad kui vana süsteemi puhul. Kangutamist ja nikerdamist oli ikkagi omajagu. Näpud olid lõpuks ikka päris valusad.
Peale mõnigasi ponnistusi ja hambakrigistamisi sai asi siiski kokku. Veidi mõrudaks meel jäi, sest palju pingutust oli selle nimel, et enamvähem rahuldav tulemus saada. Kripeldama jäi näiteks see, et terve hooaja, kui raamid katusel, pressivad need vastu kerevärve ja uksetihendid ei jookse enam sirgelt mööda ukseäärt:
Ette jäi püsti veel üks suur küsimärk. Kas jalgratta kinnitus ise istub taladele nüüd piisavalt paika ja kas tagaluuk avaneb ilusti takistamatult lõpuni, katus on ju oluliselt lühem? Vastus, selles osas kõik klapib:
Kokkuvõtvalt on tagantjärele tarkus see, et kui auto valikul jääd kõhklema, kas võtta reelingutega auto või saab ka tavakatusega hakkama ja oled veendunud katusekinnituste pruukija, siis kindel see: vali katusreelingutega auto!
Indrekublog 