Kuidas näeks välja klassikaline vabatehnika suusamaraton? Mul on selleks puhuks välja töötatud selline, siis klassikaline skeem (sobib ka teistele spordialadele): start>kohe “punasesse”>haamer>vaevu lõpuni tiksumine. Lubasin ka seekord traditsioonist kinni pidada.
Muidugi vandusin ennast maapõhja, et ma ennast, nagu aasta tagasi, poolmaratonile kirja panin. Nüüd tundub 150km taha 21km suusatamise pärast ikka õige narr minna. Mullu veel sellist tunnet ei tekkinud. Stardipaiga poole lonkides astus ligi Oliver Öpik (oli seda nüüd vaja) ja uuris ka mis ma seal teen – oli jah piinlik tunnistada, et lühikesel rajal. Õigustuseks otsisin head põhjused, et pole kamraade ja kaugel kagu-aasias valmistatud Madshuse äralagunenud touring suusad pole täispika maratoni jaoks. Aga siis ma veel ei teadnud, et paar head põhjust lühikesel maal logelemiseks tuleb veel. Seekorde suusaettevalmistus sai tehtud hüpersuper tingimustes sõprade juures soojas keldris. Neid suuski oleks ilmselt olnud päris piinlik määrmisele viia, mis oleks maksnud ilmselt mitmekordse nende suuskade hinna. Pealegi ei saa siis pärast viriseda et määrimine maksis nii aga näe libisemine oli naa. Pealegi sai rajal selgeks kohe, et minekul ei ole minusuguse kohta häda midagi. Igatahes seda home-made määrdevärki tuleb edasi arendada.
Enne starti sisse aetud üks juustusai ja tass kohvi et nälga peale ei tuleks. Eelmise aasta tulemus on ju vaja igaljuhul lüüa ja ei tohi midagi kahe silma vahele jätta. Stardist, nagu kuskil foorumis tabavalt öeldi, pannakse sellise pasaga (tempoga) kohe minema, et mingit troppi stardigruppide puudumise pärast ei teki. Ei tekkinudki. Rongid läksid ilusti varsti pikaks ja leidus küllaga kiirematele kohti, kus mööda pugeda. Kolmandal kilomeetril laial ja pikal sirgel tiksusin parasjagu ühest tütarlapsest mööda ja mingi tähelepanematuse pärast lükkasin suusa tema äratõukava kepi vastu. Jäime siiski mälemad püsti ja terveks ning vabandasime korraga. Ise mõtlesin, et huvitav mida tema küll vabandas, selliste asjade eest peab eelkõige just mööduja ehk tagantulija hea seisma, temal ei olnud siin ju midagi parata, kui loll tagant tuleb ja sisse sõidab.
Enne esimest TP, vast kuskil juba 6dal kilomeetril hakkasin tundma, et midagi on valesti. Vaatan suusk libiseb. OK. Pulss on kõrge. Vähem OK. Võtsin seisukoha, et olen lihtsalt suurt tempot teinud ja tuleb tagasi võtta. Esimeses TPs haarasin mingi joogi, keerasin selle sisse. Ei hakanud OK. Krt, võtame rahulikumalt, vaatame mis saab. Ikka ei midagi. Kas hakkab mõni haigus lähenema? Nüüd õhtul võin tagantjärele öelda, et seda vist jah, ka. Kõhus keerlesid nüüd juustusai, kohvi ja spordijooks nagu pesumasinas ringi ja iivelduse tunne ei olnud kaugel. Äkki pahvatas põhiline – tegelikult on riiete all olemine lihtsalt üle kuumemenud! Vaevlesin mõne tõusu veel ja leidsin hea koha toimetamiseks. Hea koha selles mõttes et ei jääks rajalolijaid segama. Kahetsusväärsel tihti võis näha kuidas mõned mehed täitsa suvalises kohas rahulikult jooke kummutasid vms. Sain jopelukud ühesõnaga lahti ja hakkas edasitiksumine. Paaril kobedamal laskumisel tundsin, kuidas hea jahe õhk hakkas sitta enesetunnet põuest välja kakkuma ja edasitiksumine muutus talutavamaks. Väga ootasin ka järmist TPd, et pakkuda kõhusolevale jahupallile vett peale. Vett sealt ka sain aga – laudade juures seisis reas mingi 4 noormesst, kõigil jõujoogid käes sõitjaid ootamas, sõitjaid hetkel eriti ei olenud. Küsin et kas vett ka on, jah on küll mine ise ämbrist võta ja seisid seal sama rahulikult oma jõujookidega edasi. Mis ikka, läksin ja võtsin, ei saa ütlemata jätta et heast kaevust see vesi küll pärit polnud või oli minu kõht liiga tundlik.
Aga lõpukilomeetrid olid väga lähedal ja oli heameel, et pikamaa mehed ei saanud mind seekord nii vara kätte kui eelmisel. Tiksusin seal siis sama tempoga aga natuke parema enesetundega edasi, kui nad lähenesidki. Ma juba tean kui kiiresti nad liiguvad ja kui palju nad pingutavad. Seetõttu on väga oluline rada neile vaba hoida. Neil ei ole mitte lihtsalt rohkem mängus kui mul vaid neil on hoopis midagi muud mängus. Neid ei saa lihtsalt võrrelda. Ja siis see juhtus, nagu aasta tagasi, siinsamas lähedal minu eessõitjaga. Astusin rajalt kõrvale klassikajäljele vaikselt siiski edasi liikudes. Kõik liikusid päris mõõduka distantsiga mööda aga üks kogu pundist suutus oma suusa siiski mul kepile taha liigutada. Kõik jäime ropendamise saatel püsti. Mul ei jäänud küll võistleja number meelde aga olen talle ka näkku nõus kinnitama, ma ei võta selle situastiooni eest endale MITTE VÄHIMATKI süüd. Taganttulijana on ohutu möödumine eelkõige tema teha. Sellistel üritustel sõites tuleb aeglasematest möödumise probleemiga lihtsalt arvestada. Mul läks isegi hästi – foorumist loen kuidas keegi jäi täpselt samas olukorras korralikust suusakepist ilma.
Natukeseks ajaks jäi see siiski hinge närima aga ükskõik kuidas ma sellele ka ei vaadanud, ei ole mul midagi vabandada. Tiksusin siis samarahulikus tempos lõpuni edasi, lastes endast mööda neid kellest ise olin algul läinud ja pikama esiotsa omi samuti. Ei mingeid kokkusõidu draamasid enam. Aeg tuli ikkagi parem kui varem ja ehk parem kui üldse kunagi, ent palju jäi kripeldama.
Ehk andis eelnev aimu, et ka lühikesel distantsidel võetakse sõitu tõsiselt ja hingega, korda lähevad kõik pisiasjad ja oluline on kõik mis enesetunnet ja tulemust mõjutab.
Esialgne tulemus:
- 2012 Koht:144, distants 21km, aeg: 1h24:51.5, kaotus esimesele: 31:32.6
- 2011 Koht:179, distants 21 km,aeg: 1:47:22,3, esimese aeg: 1:04:40
http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/alrjppqv131cd81f
“15. Tallinna Suusamaraton (Estoloppet 6. etapp)” on saanud ühe vastuse
[…] eelmise aasta Tallinna Rattamaratonist, kus kõik tundus nii kena ja ladus, vaid palju lähemalt Tallinna Suusamaratonist. Ja seda siis selle klassikalise skeemi järgi, et alguses punasesse, siis mingi koomalähedane […]