Arvestades kõiki teisi senised tänavusi rattasõite, või õigemini läbikukkumisi, ei söandanud eriti mingeid plaane selleks sõiduks teha. Täiesti kinnisõitmine nii Elva Rattapäeval, kui Rakke Rattamaratonil olid värskelt meeles. Ent ometi oli kunagi selline ulmeline unistus, et üle 5h sõitmine on läbikukkumine, alla 4,5 käib kah ja alla 4 h oleks liiga ilus et olla tõsi. Valustatest kogemustest sai kõik vajalik arvesse võetud, õiged kogused ja vahekorrad sööki-jooki, mõistlik ettevalmistus eelnevatel päevadel ja selge plaan mitte kohe alguses ennast punasesse sõita.
Kuna start ise kodule suht lähedal, siis sai otse kohale liueldud. Veidi väljakutseks kujunes õigesti riietumine. Selle poolest sai võetud selge seis, et üle ei tohi riietuda. Nii oligi hommikul veidi kõle strardialas ringi luusida ja starti oodata. Kohapeal hakkas silma selline seik, et võistlusaladele veetud kemmergud said korraliku koormuse. Kusjuures lõunavabariigi külalised olid ilmselgelt kimpus selle külastamisega, sest nemad ei söandanud oma ratast mitte hetkekski silmist lasta. Niipalju kui külajutud räägivad, on sealkandis spordiüritustel asjade üksijätmine tõesti probleem. Teisi aga ei paistnud see häirivat.
Stardikasti sai veidi vara ehk mindud, sest pidi ikka mehemoodi passima ja ootama. Nagu alati, läheb ju start ikkagi lõpuks minema ja algul kaardile pandud rahulik algustempo sai igati paika pandud. Tiksusime koos õemehega, või noh mis tiksumine, linnast väljudes oli päris korralik vastutuul millega sai rinda või pead pistetud pmst 2/3 rajast. Umbes juba Ülenurmel teatas õemees, et mingu ma oma tempot. No kõva sõna ju, mul mingi oma tempo. Aga grupisõidu mõningad omadused hakkasid alles nüüd avarduma, sest kuis krt on mõeldav, et võrreldes trenniga saab teha oluliselt suuremat keskmist kiirust, seejuures päris madala pulsiga ja kobeda vastutuulega. Silmad grupisõidu suhtes avanesid 🙂
See oli väga oluline hetk, sest nüüd hakkas sõit oluliselt rõõmu ja põnevust pakkuma. Ikka peab otsima mõne uue tagumiku ja vaatama, kas selle pundi kuidagi mõistlikult käima saab. Käis pidev kompamine ja proovimine. Enne Liivat Põlva maanteel lebas kaugemal keegi keset teed, lähenedes hakkas siiski liigutama ja väga katkine ei paistnud olevat. Loodetavasti ka nii oli. Ega keegi naljalt peatud raatsinud, õnneks oli kiirabi sõidu selles osas väga aktiivne ja figureeris igalpool. Tundus, et neil tööd ikka jagus, väga hulle laipu samas silma ei hakanud. Olgu ette ära öeldud, et Liiva oli ka ainuke TP, kus sai sõidupealt võõrast jooki krahmatud. Polnud erilist vajadust ja tahtmist tegelikult veel lõdvaks lasta. Lõdvaks ei saanud lasta ka enam terve ülejäänud tee. Vanavõrumaantee, kes teab see teab, on ikka pööraselt lahe rattaralli rada. See oli ka tegelikult üks peamisi põhjuseid, miks pikale distantsile seekord üldse kirja pandud sai. Siin sai lubatud ka pulsi mõningast tõusu, millest müstilisel põhjusel ei olnud mingit häda. Jällegi kogunes üks ja teine seltskond aga, aga, mõned näod ja tagumikud hakkasid tasapisi nüüd korduma. Peale Puskarut olime pidevalt koos ühe (pagan küll, no ei jäänud ükski number meelde) sinise Samsungi dressiga. Sai päris palju rattajuttu ära puhutud. Tundus väga lahe kainelt mõtlev ja elu tsillilt võttev tüüp olema. Tema ja siis üks roheline särk ja üks oranž särk olimegi põhilised pundivedajad. Rohkem julgeid (ja tugevaid) vist ei olnud, ehki seljataga oli päris kopsakas seltskond. Niipalju kopsakas et Puskarust vist küll Otepääni istus mingi saatetsikkel meil ees. Palju seal rahvast tegelt oli, tont seda teab. Kanepis tõmbasime Samsungiga koos korraks laudade poole, aga tempo oli ilus ja no ei raatsinud, vaatasime üksteisele otsa ja raputasime mõlemad pead – Ei, siin me ei einesta. Aga Samsungi nägu muutus kavalaks ja rahulolevaks, varsti teatas, et Otepääl on sõbrad Coca-Coladega vastas. See kõlas tõesti ilusasti.
Ah soo, aga mis need tempod ja kiirused siis olid? Üldiselt oli kena spidukale vaadata, kui 32 km/h juures oli märk, et see on alla senise keskmise. Mingites lõikudes olid tempod ikka ühtlaselt viisakad, mingis rajumas kohas kujunes rekordiks 63 km/h. Üks ehmatamavaid lõike oli seejuures väike haak Otepää kandis, kus oli väga kurviline ja järsk laskumine, sellise kogemus minul puudus. Aga sai hakkama.
Kusjuures Otepää TP-ga läks veidi kehvasti. Pudelist oli vesi otsa saamas ja lisa oleks kenasti ära kulunud. Aga tundus, et jooke jagati ainult mingitest PowerBar pudelitest, ilmselt energiajooki. Sellest aga mul puudus ei olnud ja passisin jälle. Samsung jõudis mingi aja pärast järgi ja teatas, et seal jagati samadest pudelitest ikka vett ka. Ise oli muidugi ennast ka Coca-Colaga täiendanud…. mmm.. Otepää kandis hakkasid aga tekkima mingid segadused pundis, küll ilmus uusi ja kadus vanasid. Peale Otepääd sai tööle kuidagi ikkagi norm vedamise. Pangodi TP-le lähenedes avanes vaatepilt, et lühikeselt rajalt vooris üüratu rahvamass rajale ja TP-s tundus tee üldse kinni olevat. Seljatagune ohkas nagu üks mees, et on alles jama ja et oleks pidanud kiiremini liikuma :). Liiklus oli nüüd tõesti väga tihe aga mingid pundijäänused tegutsesid veel ikka. Samsung justkui adus, et mul on joogiga mingi ikaldus ja tõmbas taskust oma pooliku CC välja ja ulatas mulle. Ei laskund teist korda paluda kah. Nüüd olen selle talle võlgu. Seoses sellega korraldasin ka inetu, ehk kogu selle ettevõtmise halvim koht, keskkonnareostamise. Lootsin pudeli poetada rajaäärde teiste sekka, juhtumite vältimiseks sai see heidetud üsna hoogsalt kõrvale ja silmanurgast nägin veel et läks palju kaugemale rohu sisse… 😦
Võru maanteelt edasi läks asi nüüd suht rutiinses tempos, no võibolla hõrenes veidi liiklus. Vangla juures aga tiksus tõekell oma karmi neljanda tunni täis. Muinasjutt jäi küll ära aga rahuldav tulemus ja hea enesetunne olid ikkagi olemas ja aitasid nüüd ehk uskuma panna, et saab mõnuga ka sõita täispikki rattaüritusi.
Suure venna jälgimised: http://www.sports-tracker.com/#/workout/indrek56/eks24i6lm550obt5
Vaata, mis tegija üritusest kõrva taha pani: http://suusk.blogspot.com/2011/05/pullerits-mida-arvata-rattaralli.html
Indrekublog 