Mida päikeselisest Tartust Viljandile lähemale, seda tumedamaks ja madalamaks muutusid pilved taevas. Stardiajaks olidki pilved vastu maad ja kallas sajaga. Raja esimest kolmandikku oli vihm siis ka oma järgi töödelnud ja muutnud selle väga huvitavaks mudadrifti rajaks. Mulle see küll eriti ei istu aga maastikusõidu sari ju ikkagi. Huvitav omadus, mis ketaspiduriga avaldus, oli ketaste kahin kohe pärast poriseks saamist. Samamoodi nagu vanal Volgal ei kahisenud need ainult minu rattal vaid, õnneks, ka teistel. Mingi aja pärast läks tee juba ladusamaks ja kruusakarjääris sai põlvini veest läbi sõita, mis pani kinnikiilunud käiguvahetajad jälle tööle. Mõneks ajaks. Ühesõnaga, selle asjaga on midagi vaja ette võtta, sest tõusudel ei saa “kerida”, kui esimesse asendisse esimest käikarit ei saa.
Aga hea oli tõdeda et mõningane sõidukogemus on ka jõule ja võhmale positiivselt mõjunud ja erilist väsimust, nagu varasematel aegadel ei olnud. Lõpus sai natuke aega tagantpoolt finiseerujaid vaadatud. Üks tütarlaps saabus ilma sadulata, st sadulapost oli siiski allaes. Pealtvaatajad ei olnud naeruga kitsid. Siis mingi mees lõugas ja lärmas kuidas tuleb spurtida ja olgu rada vaba ja mis iganes. Lõugas. Pühamüristus – ise sõitis mingile 1000 (tuhat) kohale vast umbes… Aga suurem osa on sõbralikult ja hästi meelestatud.
Indrekublog 