August Mälk, MERE TUULTES

Muistne rand – Rannarahvale antakse Rootsi ajal teada, et nende senistel kommetel ranna lähedal merehätta jäänud laevade rüüstamisel ogu nüüd lõpp. Kes varastab, saab karmilt karsitada, kes elu võtab maksab eluga. Rahvas on äärmiselt nördinud ja nagu kiuste satub veel samal päeval karile seal väiksem kaubalaev koos väärt kauba ja inimestega. Käsk käsuks, kombed on vanemad ja randlased ongi laeva ja vara kallal. Juhtub nii, et meeskond saab hukka, kuid pääseb tänu Roomeltile sealt üks neiu. Viimasest on palju tüli, ning ei suudeta otsustada neiu saatust. Roomelti seljataga otsustatakse tüdruk saata lähedal asuvale saarele, kuni aeg haavad parandab. Roomelt saab aga jälile ja hakkab Mariale saarel külas käima, kuni külagi sellest teab ja otsustatakse, et tüdruk saarelt lahkuda ei või, küll aga võib Roomelt sinna elama asuda ja aidatakse jaladki alla. Kuid enne veel kui Roomelt jõuab saarele, et tüdruk laulatamiseks kirikusse viia, on temast ette jõudnud külatüdruk Marja, kes on ammu juba teada-tuntud kui Roomelti tulevane. Marja on Mariale oma paadi andnud, et see saaks sellega mööduvale kaubalaevale põgeneda. Nii on jälle kõik nagu vanasti.

Lugu kolmest tõbisest – Aegadetagusesse randa toob üks tuuline päev võõra paadi võõralt maalt koos kaugele silmaga nähtava tõve kandjatega. Neist nooremal naisel ei tundu aga pealtnähe pidalit küljes olevat ja on paadis oma ema pärast. Nii vabanesid ennemuistse meretagused rannarahvad vigastest, haigetest ja kõigist kes võisid elule ohtu kujutada, et ise mitte mõrtsukaks saada. Noor külamees Tähve otsustab jälgida, kuhu võõrad lähevad, küllasse nad teavad et neid niikuinii ei lasta. Nende ööbimispaigaski hoiab Tähve neil silma peal ja saab noore naisega juba kontaktigi. Varsti on aga võõrad kaugele kadunud ja ühel päeval kutsutakse ümbritsevate külade elanikud lõpliku otsust kuulama ja täideviimist nägema. Võõrad sunnitakse ise end mõõkade otsa heitma. Tähve üritab küll sellele vahele astuda, ent sellega ta lõikab ainult enda elujärje selle rahvaga läbi. Keegi enam tedagi ei usalda ja peetakse teda neetuks ja nakatunuks samuti. Nii võtab temagi võõraste kombel paadi ja kaub merele – rannarahva rõõmuks ja meelerahuks.

Tulepõletajad – on lugu Särje Juhanist, kes ise enam merel ei käi, kuid hoiab pimedatel ja tormistel öödel tuld rannamajakeses, mis peaks olema koduteele suunanäitajaks ja külma saanud meestele soojendajaks. Samas on Juhanil aga vana vaen tema naabrimehega, kes teda arusaamatuste tõttu oma uute võrkude vargaks peab. Vaen on niipalju suur, et vana Juhan ei luba oma tütretütrel naabri perepoja poole mitte vaadatagi. Ühel tormisel ööl on kalamehed jäänud rannalähedal merehätta ja pääsevad tänu Juhanile, sealhulgas ka naabrimehed. Need on mudugist väga tänulikud ja vana vaen on sestpeale justkui merre maha jäänud. Ühel sellisel ööl, kui Juhani jälle tuld rannamajas hoiab, otsib ta katusealusest peidupaigast vähe tööd teinud, kuid vanadks läinud naabri võrgud üles ja põletab need ahjus…

Vanakurja vokk – Toomas on kalapüügi sulaseks talus. Sealsamas on tüdrukuks ka Laila, kellele Toomas ammu pilgu heit ja kellele lootust justkui olude sunnil on tüdruk ka andnud. Talu ise aga ootab päeva, mil saabuks koju ilma rändama läinud poeg Jull. See päev saabubki ja Toomas, kes on tuntud äkkilise vihaga ja seepärast ka ahelaid tunda saanud, tunneb, kuidas Laila pilk temalt üha ära libiseb jõukama talupärija poole. Vimm koguneb tasapisi üha suuremaks ja nii juhtub et ühel õhtul, kui ta on koos Julliga läinud võrke tormi käest tooma, uputab Toomas paad ja teades et Jull pole suurem asi ujuja ka selle. Keegi küll õnnetuse tegelikku käiku teada kunagi ei saa. Kuid Toomasele hakkab aga Laila nägemine veelgi vastumeelsemaks muutuma ja nii pole ta oma tapatööga saanud muud, kui endal ja teistel libistanud käest selle, mis oleks õige olnud. Seab meelerahu saamiseks sammud kodukülast üldse minema, vaatamata talu vanaperemehe palumisele, et Toomas oleks Julli eest talupärijaks ja poja eest. Kas seda rahu ka mujalt leidis.