Nüüd paistavad raputused oma mõju lõpetanud ja mees jälle elujärje peal, sest nüüd saadakse juba taas maha korraliku, noh peaaegu rannalooga oma lihtsuses, raskuses ja mõtlemapanevas.
Raki (Richard) on ühe mereäärse küla poiss, kel kuidagi tüüpiliselt on ka ikka oma unistused. Unistused mis lubavad saada kunagi laevakapteniks. Nagu romaanis korduvalt uut lõiku alustatakse – läks aga hoopis teisiti.
Raki on koos oma venna, ja õega ainult ema kasvatada. Varalahkub aga ootamatult emagi. Nii veab alles ise poisike olles Raki oma õe ja venna küll läbi viletsuse, aga siiski läbi. Küla haukumiste kiuste.
Varem lahkuvad aga kodunt tema nii vend kui õde. Saatus tassib Raki ette aga uusi ja uusi katsumusi. Nii saab mees elada ainult teistele ja teiste abiks. Läbi romaanisaadab teda ka siiski armastus – Salli. Kuid nii nagu saatus kisub Rakilt kõike, nii ka kisub ka Salli.
Nii saab poisist, kes kunagi unistas mere kaugustest, kodune paigalistuja kuni tema haigusesse surmani, ilma et temast jääks mingitki suuremat märkigi maha.
Võibolla on sel lool ka näiteks (muuhulgas) ka selline moraal – kui ikka tunned, et tuleb minna ja teha, tõesti siis mine ja tee, pärast on aega kahetseda. Kuipalju kordi oli Raki endalegi lubanud – vot nüüd tõusen ja lähen. Läinud ta kuskile.
Indrekublog 