Mõningase hilinemisega aga siiski olgu kirja ära pandud.
Kuna suhteliselt kauge asukohaga (Aegviidu) tegu, siis sai omaarust juba varakult teele sätitud. Kohale jõudes aga kujunes nii, et auto parkimisalassse, sörk stardikraami järele, sörk auto juurde, ettevalmistused (joogipudel ununes ainukesena maha), sprint rattaga starti ja kohe start. Nii napiks ei tasu edaspidi üritusi jätta, aklimatiseerumiseks tasub ikka vähemalt pooltunnike võtta.
Loodetud sai üht porisemat sõitu senistest üldse, sest kodust välja sõites kallas juba mitmendat aega paduvihma. Teepeal läks asi nii klaariks, et päikegi tuli välja, nii jäi saju mõttes kuivaks ka maraton. Rada oli siiski niiskemat sorti ja pikema distantsi tegijad paistsid ikka päris palju lisakilosid rajalt kaasa võtnud.
Kuna Aegviidu rajast polnud õrna aimugi, sai omajagu tagasi hoitud, et mine tea mis rajaosas jõudu veel vaja läheb, see ju üks lühemaid 23km. aga üllatus ei tulegi, nii ka üks kesisemaid aegu senistest sõitudest üldse. olgu see siis õpetuseks edaspidi.
Rada ise aga jällegi imeilus loodus ja üüratud männimetsad. suurepärane matka ja looduse nautimise koht.
Terve sõidu jooksul hakkas silma hämmastavalt palju purunenud kette, see tuletas meelde et enda rattal pole seda veel kordagi vahetanud. ta kas oodata ka purunemine ära või ikka lasta profülaktiliselt ära vahetada?
Ah pagan mõnus sõita on, isegi pärast rõuge juhtumisi.
Indrekublog 